> > SügisSõgedus

Seda lugu oma mõtetes veeretades vaatan aknast, kuidas inimesed tänaval väikese vihmasabina saatel päevatoimetusi ajavad. Õhus on sügisele omast saginat, mis tuleb ilmsiks vaid lähemalt vaadates. Nagu sipelgad metsaraja kumeruste varjus, sibavad lapsed vapralt oma ranitsatega transpordisõlmede suunas ja oktoober tõstab juba tagumistes ridades pead.

Longus õlgade ja maha suunatud pilkude järgi peab tõdema, et kogumise aeg on jälle käes.
Sotsiaalmeedia infovoos võib juba pikemat aega imetleda seda fenomeni: kes on sisse teinud seeni, kes kiidab külluslikku piprasaaki, kolmas püüab laiali jagada oma ploomi-uputust.
Põhjamaise rahvana on meie loomuses pimeduse pikenemise peale koguma hakata: kes küttepuid ja ajalehti, kes edasilükatud hobisid ja puhkuseplaane.

Mind kurvastab tihti, kui kiirelt kaotab eestlane suve oma südamest. Kui altid oleme uskuma, et just päike on see, mis meid õnnelikeks teeb ja kehv suusailm tuleb lihtsalt ära kannatada. Nagu taimed ja loomad, lülitume meiegi “üle elamise” režiimile: tõmbame oma kehad ja südamed natuke enam sisse-poole ja hoiame naeratused tubasteks tegevusteks. Tänaval võõraga jagatud silmapilgud jäävad kolletavate lehtede saabudes vaid nendeks puhkudeks, kui mõni meist oma sisemise lapse nendesse lehtedesse mängima lubab.

Kui avastasin ennast kuskil juuli keskel süüd tundmas, et ma pole sellest imelisest suvest veel “maksimumi” võtnud, otsustasin, et edaspidi ma seda mängu enam ei mängi! Kohe päris konkreetselt keeldungi edaspidi oma elu “ära kannatamast”, sest mis see surve all suvi muud ikka on, kui kogu selle suure kannatamise tulemus. Mulle tundub, et niimoodi elades jääb lõpuks üldse elamata!

Milline uskumatu raiskamine on uskuda, et ilmal või teiste inimeste mossis nägudel on võim minu kogemust kujundada! Neo-New-Age’i ajastul teab ju ometi igaüks, et tšakrad saab kõik kenasti joonde vaid siis, kui iseendaga vaikselt paigal istuda. No ja siis istudki ja saad ehk peagi aru ka, et see on ebamugav  ning taipad, et eduelamus tulebki sellest, kuidas selle ebamugavusega toime tulla. Kes lihtsalt ära kannatab, selle tšakrad on pärast veel rohkem kõverad. Kes aga suudab ebamugavuse hädasignaalid oma peast hingamise rütmide ja lainetega minema uhtuda, leiab, et kannatust ei olegi üldse olemas. Et see mis lõppeks ebamugav ja tüütu on, on meie endi sisemine vingumine nendele “kannatustele” tähelepanu juhtimiseks. Mind tabab siis tihti ka positiivne äratundmine, et mu tähelepanu on siiski minu enda kontrolli all… Mida iganes see “minu enda” siis ka ei tähendaks…

See võib nüüd kõlada klišeena, aga paistab, et ikkagi on igas hetkes midagi ilusat- olgu selleks siis kasvõi teadmine, et ka see möödub või uhkus oma enda graatsia üle seda oodates. Vaadates enda sisse, leiame kindlasti midagi, mille üle tänulikud olla. Igas hetkes ja iga ilmaga. Tere sügis!

Maria Johnson, Aeternum koolitaja – konsultant

2019-02-28T00:03:03+02:00