> > Minu esimene aasta koolis õpetajana…kuidas siis läks?

Nii nagu ühes oma eelnevas loos kirjutasin, sai minust sellest aastast õpetaja.
Lubasin tookord, et kui esimene õppeaasta läbi, kirjutan, kuidas mul siis enda hinnangul läks.
Kuidas mul siis läks? Pean esimest kogemust kordaläinuks ja sellel on mitmeid põhjuseid.  Oluliseim on see, et sain oma õpilastega hea kontakti.

Teengi antud loos kokkuvõtte sammudest, mis aitasid õpilastega seda kontakti saavutada ja seeläbi ka nad rohkem teha tahtma panna.

  • Esmakordsel kohtumisel oma õpilastega tuleb läbi rääkida (lausa kirja panna) vastastikused ootused ja kokkulepped, arvestades mõlemat osapoolt. Kui see on kohe alguses tehtud,  saab alati viidata kokkuleppele, kui asjad hakkavad tunnis käest minema.

  • Õpilasi tuleb võtta kui võrdväärseid partnereid. Loomulikult me teame, et õpetajal on oma ainest teadmised, mida õpilastel veel pole. Samas peab lugupidav suhtumine olema mõlemapoolne. Tihti me ootame, et õpilane peaks lugu õpetajast, kuid unustame, et õpilane ootab ja vajab samasugust suhtumist õpetajalt. See on ju vastastikune peegeldus.

  • Mõistsin, et õpilaste käitumine on tihti seotud minu enda seisundiga. Seega, õpetajana mõtlesin alati, millise meeleoluga ma tundi lähen, et saaksin oodata õpilastelt mõistliku käitumist ja tunnis mõtetega kaasas olemist.

  • Juba üsna esimestes tundides ütlesid õpilased, et teate, enamus õpetajad räägivad ja õpetavad oma ainet, kuid sellest  kuidas päris elu käib, ei räägita.
    See pani mind tõsiselt mõtlema, kui oluline roll on õpetajal lisaks aine andmisele ka eluks vajalikke teadmisi/oskusi jagada. Püüdsin igas tunnis lisaks ainele õpilastele jagada ka tarkuseterasid, mis neid elus aitaks.

  • Mõnikord tundi tulles, olid õpilased rahutud või häiritud mõnest situatsioonist.
    Mõistsin, selleks, et aine juurde minna, on vaja lasta neil natuke  „vahutada“ ja oma emotsioone jagada.
    Kindlasti mõtleb mõni inimene, kust õpetajal see aeg, et õpilaste emotsioone kuulata, on ju vaja ainekava läbida.
    Mina aga märkasin, et loovutades tunni algusest 3-5 minutit emotsioonide jagamisele, aitas see lõpuks hoopis lapsed paremini mõtetega aine juurde tuua. Vastasel juhul oleksid nad enda sees ju tegelenud hoopis muude asjadega (loe: mõtetega).  Seega ei tundunud need minutid mulle raiskamisena vaid hoopis ajavõiduna.

  • Õpilastele tuleb julgeda anda vabadust otsustamisel ning rõhutada, et vabadusega kaasneb alati vastutus.

  • Suurim „ahhaa“ oli see, et mida avatum ja ausam sa õpetajana oled, seda rohkem lapsed tahavad olla püüdlikud ja tublid. Ka siis, kui pidin ütlema midagi sellist, mis mulle laste käitumise juures ei meeldinud (seda tuli õnneks harva ette ). Usun, et küsimus on alati selles, kuidas tagasisidet anda – kas armastusväärselt või põlgusega. 

  • Õpetaja võib olla ka mõnikord ekslik ja oluline on seda tunnistada. See ei vähenda õpetaja autoriteeti, vaid hoopis kasvatab.

Meie aine lõppes vahva Õpilaskohviku projektiga Iisaku laadal, mida saab lugeda igati kordaläinuks. Õpilased ütlesid, et see oli väärt kogemus ja nad ei uskunud, et nii hästi toime tulevad (lapsed pidasid selle all silmas ka omavahelist koostööd ☺). 
Kohe kindlasti on mul veel palju õppida, et saada õpetajana veelgi paremaks ja seda ma plaanin ka teha. Kui järgmine õppeaasta mind kooli tagasi oodatakse, olen kindlasti valmis taas oma panuse andma.

Olen tänulik oma kümnendikele, kes sellise väärtusliku kogemuse andsid ja mulle sügavale südamesse pugesid ☺!
Midagi kindlasti näitab ka see, et sain koolijuhilt õppeaasta lõpus tänukirja südamega tehtud töö eest. 
Tänan teda selle märkamise ja võimaluse eest!

Signe Valsberg, Aeternum koolitaja – konsultant

2019-07-08T11:11:50+02:00