Kõik me tuleme kusagilt ja kuulume kuskile.
Kokkuleppel algab Eesti kultuur inimeste saabumisega Pärnu muinasjõe piirkonda umbes 11000 aastat tagasi.
Arvatavasti tollane inimene tegutses siin juba tuhatkond aastat varem.
On huvitav, et eestlane määratleb ennast suuresti maastiku kaudu, kirjutab semiootik ja kirjanik Valdur Mikita.
Olla eestlane tähendab soovi omada väiksemat või suuremat majakest metsa või veekogu ääres. Selline sai ka minu joonistus ühel koolitusel kodu kirjeldamise ülesande raames. Värvisin pildi ka ära, et ühtiks minu visuaalse kujutlusega.
Meil eestlastel on veel, mida hoida. Euroopas hakkasid metsad hävima juba keskajal. Põlismetsi on järel väga vähe. Puutumatutest metsadest on kolm neljandikku kolmes riigis: Kanadas, Venemaal ja Brasiilias. Kuna linnastumine ja põllumaade rajamine on aina kasvavas tempos, siis kahanevad põlismetsad suure kiirusega.
Soovin oma kirjutisega jõuda sinnamaale, et meil on senini olemas mõtlemise ja rahupaigad. Igatsuslik ja soovitud maailm asub tihti, kas metsa või põllu ääres. Meie maakodud, suvemajad on päriselt metsa lähedal või taamal mets paistmas. Eestimaa metsad ei ole olnud suured ja massiivsed, tihti on nad kokku kasvanud ja liigendunud.
Kusagilt algab soo või raba. Vahel puutumatuna näivad, kutsuvad meid oma ilusate laudteedega ning kõrguvate vaatetornidega. Mets kui väestatud paik ja selle sügavam tähendus, neis on hoiul palju infot.
Nad on meid hoidnud ja kaitsnud nii sunniviisilise usku pööramise kui ka küüditamise eest.
See annab mõtteainet, millest võiks pidada ja selle üle juurelda.
Üks, mis kindlasti on määranud minu arengu-ja kasvamise lugu on asjaolu, et ma ei ole lasteaias päevagi käinud. Kasvasin vanavanemate juures metsade rüpes ja lippasin ringi paljajalu. Lapsepõlve aegade meenutuseks sain kirjanik Eeva Pargilt kingituseks raamatu, milles pühendus: “Kiini metsade tüdrukule”.
Usun tänini, et inimese kõige vastutusrikkam kogemus on tunnetada, talletada, kogeda, olla vaatleja ja sellest õppida. Ilmalaanes on mõtlemispaiku nii vähe veel alles.
Lõpetan oma kirjutise mõttega, et elu Eestimaal sõltub suuresti metsade säilimisest. Ühtlasi pühendan selle loo siit ilmast lahkunud isale, kes oli elupõline metsamees ja suur looduse huviline.
Kasutatud allikmaterjal: Valdur Mikita “Lingvistiline mets” (2013), mis pälvis mitmeid auhindu. “Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laia spektriga lugejaskonna nõnda üksmeelse, kuid mitmehäälse tunnustuse,” kirjutas selle kohta kriitik Mihkel Kunnus. Nii, et siit tuleb antud raamatule soovitus!
Loodushoiu tarkust soovides!
Katrin Sõlg
Kasutatud Merike Toometi fotot