Tänast postitust ajendasid mind kirjutama minu enda täiskasvanud lapsed, kelle sammud karjääri- ja eluradadel on neid juhtinud läbi nii mõnegi muudatuse. Minu poeg on oma teekonnal leidnud meeldiva töökoha Eesti väikelinnas ning tütar alustas seda aastat hoopistükis välismaal.
Erinevaid võimalusi tuleb meie kõigi elus ette, kuid tihti oleme valiku hetkel juba millegagi seotud, mis takistab pea ees vette hüppamast.

Teekond ja tunded
Iseennast otsides ja proovile pannes on meid tõenäoliselt tihti saatmas kolm tuttavat (sise)tunnet: rõõm, hirm ja voog (flow).

Rääkides rõõmust, õnnest või rahuldustundest, pean silmas just seda, mida tunneme töö enda pärast. Näiteks töö sisu ja olemust lahti mõtestades ning iseenda rolli ja sooritust kujundades. Rõõm, mis tuleb võimekusest ja võimalustest edasi areneda ning karjääri tehes niimoodi liikuda, et teekond püsib intellektuaalses mõttes värske, stimuleeriv ja tasuv. Kuidas seda saavutada?
Luues toimiva süsteemi, mis motiveerib meid pidevalt arengu nimel pingutama, olles samas võrdelises suhtes tasuvusega, võime olla kindlad, et ka kõige raskemad hetked on palistatud rahuldustundega.

Mõeldes hirmust, usun, et seda võiks siiski olla, aga väikeses koguses. Kui teha oma tööd igapäevaselt “automaatpiloodi režiimil”, võime muutuda mõneti lohakaks ja see mõjutab omakorda eesmärke tervikuna. Päris kindlasti ei anna töötaja sellises olukorras parimat, kus töö mida tehakse enam ei motiveeri. Mugavustsoonist arengu suunas välja astumiseks on vaja tervislikku kogust hirmu, ent liiga palju hirmu pärsib töövõimekust ja võib tekkida paanika, mille ajel väheneb ratsionaalne mõtlemine. Rahmeldav pendeldamine hakkamasaamise piiril on päris kurnav. Mõõdukus ennekõike.

Eelmainitud rõõm ja hirm on olulised, ent ilma fookuse hoidmise ning keskendumiseta pole me kindlasti suutelised edasi liikuma ei õpingute- ega karjääriredelil. See kõik nõuab suurt tahtejõudu ja lisaenergiat, kuid õppides oma fookust hoidma ja treenima, muutub uueks “autopiloodiks” areng ja kasvamine.

Kas on üldse vaja edasi liikuda?
Suure osa elust veedab inimene tööd tehes ja seepärast on elukutse- ja töökohavalik väga olulised. Kui me teeme midagi, mida me tegelikult ei väärtusta, siis miks peaks tööandja meid hindama? Lühidalt öeldes, töö ei eksisteeri muust elust eraldi seisvana, vaid on sellega tihedalt põimunud.
Rahulolu iseenda ja oma tööga mõjutab meie elu ja suhestumist maailma.

Selleks, et teha julgemaid otsuseid ja oma senist elu muuta, peaksime esmalt vaatama iseendasse. Kas sa ikka tunned tegelikult iseennast ja tead oma võimalusi? Eneseteadlikkus ja enesetundmine aitab otsustada, milline valdkond Sulle võiks sobida ja milles pead ennast veel täiendama. On oluline osata oma võimeid, teadmisi ja kogemusi adekvaatselt hinnata ja reflekteerida. Arvestada võiks ka hobide, iseloomuomaduste, tervise, vahendite ja muude võimalustega. Kõike seda on oluline analüüsida osata, kuna oleme ise oma tulevikku puudutavate otsuste tegijad.

Hea lugeja- sulle tõenäoliselt meeldivad sinu enda tehtud otsused, nii et ole ise oma tööelu kujundaja, sihiseadja ja südametunnistuse hääl.

Katrin Sõlg , Aeternum Koolitused