Neljakümnendates hakkasin ma kohvi jooma.
Eluaegse tee rüüpajana olen alati veidi kadestanud imelise lõhnaga kohevat lusikatäit limpsivaid kohvitajaid. Sel suvel tegin uudishimust elu esimese jääkohvi ja endagi suureks üllatuseks sai sellest alguse mõnus igapäevane rutiin!
Kohvi ei ole minu jaoks must have ergutaja või ärataja. Piimavahusest tassitäiest on saanud hetk minu enda jaoks. Olgu see siis mõnes lemmik kohvikus või kodus, võtan aja maha ja naudin oma enda mõtete seltsi.
Neljakümne kaheselt on mul lisaks uutele praktilistel kaalutlustel hangitud aksessuaaridele, milleks on prillid, suus uhiuued breketid.
Mõni aeg tagasi oleks ma võibolla tagasihoidlikult pihku itsitanud, täna aga ei häiri mind naeru pitseeriv breketite sära. Tean, miks ma seda teen- sirgema naeratuse nimel ning minu jaoks on see hea põhjus. Hambaarstki rõõmustas, et aina enam vanemaid inimesi otsustab oma hambumise ette võtta. Kuuluda konteksti “vanem inimene” paneb ebamugavalt nihelema, kuid samaaegselt näitab meie ühiskonna kasvamist normaalsuse suunas.
Ühiskond ei lajata enam nii lihtsalt diagnoosi- eaga saabunud kriis, kui keskealine läheb õppima sootuks uut elukutset, kannab kollaseid mummulisi sokke või hoolitseb enda välimuse eest.
Üks suuremaid plusse, mis vanusega lisandub, on enesekindlus.
See on vanus, kus ei ole mingi probleem esimesena tühjale tanstuplatsile jalga keerutama minna.
See on vanus, kus mind ei survesta moevoolud. Aastatega, läbi erinevate katsetuste, olen mõistnud, millistes riietes tunnen end mugavalt ning minu garderoobi sisu on minu moodi.
Mäletan oma elust perioodi kui häbenesin sõbrannat, kelle jaoks riided ning trendid on alati olnud täiesti teisejärgulised ning seetõttu ta erines. Mina käisin nahkpükstes ning higistama ajavas pitspluusis, sest kõik ägedad käisid ju nii. See oli teatud turvatsoon, kuhu kuulumine tegi elu lihtsamaks.
Ma õpin aina enam, et inimesed ongi erinevad ja oi kuidas mulle meeldib see!
Seksikus ei võrdu enam nabapluusiga, seksikus on inimese olemus, tema huumor, tarkus, suhtumine teistesse ning see tuleb seestpoolt.
Neljakümnendates on mul korralik pagas kogemuste ning õppetundidega.
Tänu enda kogemustele oskan hinnata seda mis mul täna on. Minu kohad ja inimesed. Ja ma oskan olla tänulik, sest tean, et see kõik ei ole iseenesest mõistetav osa meie elus.
Ajaga olen õppinud hindama inimestes julgust olla nemad ise ja imetlen neid, kes on ühiskonna poolt seatud turvatsoonist astunud edasi enda käe järgi loodud (õnne)tsooni.
See on vanus, kus ma aina vähem teen asju vaid viisakuse pärast või seetõttu, et “nii on meil kombeks”. Kui tore on murda poes valitsev vaikus, soovides müüjale kena päeva. Kui positiivse emotsiooni võib saada võõraga rongipeatuses vestlust alustades.
See on vabadus olla mina ise. Püüelda olla kogu aeg keegi teine, keegi “täiuslik”, on väga väsitav.
Ma tean, kes ma olen ja mida ma tahan. Või noh, vähemalt enamuse ajast 😉
Karin Kruus, Aeternum Koolitus ja Konsultstsioonid