Järgnevalt mõtteid teenindusest kliendi pilgu läbi!
Nimelt saabus meile kiri lugejalt, kes soovis oma negatiivset teeninduskogemust teistega jagada. Kirjas on söögikoha nimi asendatud “X”-iga, sest meie eesmärk pole konkreetset söögikohta häbipostile kinnitada (muul viisil kirja toimetatud pole). Tahame kirja avaldamisega juhtida tähelepanu sellele, mis reaalset klienti päriselt rahulolematuks muudab.
Klient kirjutab:
Sooviksin rääkida Tallinnas asuvast söögikohast X.
Ma üldiselt ei ole absoluutselt vinguja tüüpi inimene, olen ise olnud ettekandja ja olen alati rahulik ja mõistva suhtumisega olnud. Pisiasjadest ei tee üldse probleemi. Aga tunnen vajadust sellest kohast rääkida.
15. augustil külastasime perega söögikohta X. Mina, minu ema, minu noorem vend ja minu 1.5 aastane laps. Olime lapsega Eestit külastamas ja terve reedese päeva veetnud perega Tallinna loomaaias. Kõhud olid väga väga tühjad, sest loomaaia toidust olime kuulnud ja ka varasemad kogemused ei isutanud seda toitu sööma. Otsustasime minna kodu ligidal asuvasse India (või Hiina?) söögikohta, kuna meil välismaal ei ole sellist head hiina kiirtoitu ning olin ammu igatsenud Eesti hiina toidu järele.
Endla tänaval X-s olen kunagi paaril korral käinud ja sealne toit maitseb väga, seega lootsime et Tartu mnt X on sama. Toitude maitse kohta ei olegi midagi halba öelda, kokk oli õige ja tegi oma tööd hästi. Ettekandjatest tahaks hoopis rääkida. Kui kohta jõudsime, ei olnud palju rahvast. Ainult ühes lauas kaks inimest. Valisime kohad ning väga noor ettekandja tüdruk (mitte rohkem kui 15. aastane) tõi lauda menüüd. Läksin koheselt lapsele söögitooli küsima. Kuna kedagi letitaga parasjagu polnud, vaatasin saalis ringi ning märkasin ühte lapsetooli ise, läksin selle järgi kuid lähemale jõudes, selgus et see on katkine tool. Ootasin siis ettekandjat letiääres ja küsisin viisakalt söögitooli lapse jaoks, ütlesin et see mis saalis on, on katki. Sellepeale noor ettekandja ütles et meil on ju veel neid, minge vaadake. Läksin ja oligi veel üks söögitool saali peal, mis oli seinaga täpselt ühte värvi ning jäi tõesti endal (võimalik et ka suurest näljast) märkamatuks. Tõin selle lauda.
Seejärel võttis noor ettekandja tellimuse. Tellisime joogid ja söögid. Mina tellisin siidri, ema tellis samuti siidri ja noorem vend tellis sprite’i. Eelroaks võtsime küüslaugumaitselised naani leivad. Põhiroaks võtsin endale küüslaugumaitselised riisinuudlid segulihaga, ema võttis ka mingi nuudliroa ning vend tellis endale šašlõki ning lisaks eraldi juurde friikartulid. Pildi peal olid šašlõki kõrval kartulid ning teenindaja ei küsinud ka millise lisandiga šašlõkki soovitakse.
Kõigepealt tõi tüdruk lauda venna Sprite’i, paar minutit hiljem tõi veidi vanem teenindaja lauda ema siidri. Minu jooki ei toodud ega toodud. Kuna olin janune ja väsinud ootamisest läksin ise letitaha ütlema, et vabandage meil oli üks jook veel. Vanem teenindaja (keda noorem kõva häälega “emmeks” hüüdis) ei olnud kuulnudki et meil oli kolm jooki kokku. Ütlesin siis uuesti mida soovin, ootasin ja sain kohe kätte. See ei olnud probleem. Seejärel saabusid küüslaugumaitselised naani leivad ja venna friikartulid. Võtsime emaga mõlemad ühe leiva ja sõime ära, mingit maitset ei olnud. Küsisime siis üksteise käest et kas teine tundis mingit küüslaugu maitset. Ei, me kumbki ei tundnud mitte mingit maitset neil naanidel. Läksin ja viisin naani taldriku leti peale ja ütlesin et vabandust aga me tellisime küüslaugumaitselised naani leivad, aga nendel ei ole kohe üldse maitset. Vanema teenindaja vabandus oli, et ju siis kokk pani liiga vähe küüslaugu maitseainet. Ütlesin veelkord et tõesti pole mitte mingit maitset, proovige ise kui ei usu! Võttis siis vihaselt need leivad vastu ega öelnud rohkem midagi. Ütlen ka seda, et juba peale viisakat puuduva joogi küsimist seisis vanem teenindaja letitaga ja sõna otseses mõttes põrnitses meid tigeda näoga kuni päris lõpuni. Kliente peale meie ei olnud üldse.
Toodi lauda pearoad. Kuna kõht oli juba nii nii tühi ja eelroa pidime ka tagasi saatma, hakkasin isukalt oma nuudleid kugistama. Saades silmanägemise tagasi, märkasin et mu nuudlid ei ole üldse küüslaugumaitselised riisinuudlid segulihaga, vaid täiesti tavalised nuudlid segulihaga. Siis kadus mu isu juba täielikult. Ei suutnud edasi süüa kuna kõik see kokku mis seal toimus oli olnud juba piisavalt ebameeldiv. Venna šašlõkk oli keeduriisiga! Ma ei tea kas mu vend oli siis seda nägu et talle riis võiks maitseda, sest pildi peal olid küll kartulid ja valikut ka ei antud. Aga vend ei tahtnud rohkem virisema minna, kuna teenindaja niigi seisis seal kurja näoga ja muudkui põrnitses, oli kuri meie peale. Ootasin kuni teised oma söögid lõpetavad ja tahtsime sealt kiiresti ära minna. Kuna ema pidi meile välja tegema, siis otsustasin lapsega õue minna, sest ei tahtnud teenindajatele halvasti öelda. Ema läks maksma ja mainis ära ka, et minu toit ei olnud üldse see mille tellisin. Sellepeale nähvas vanem teenindaja talle, et siis oleks võinud seda kohe öelda. Ema siis ütles et vabandust jah aga kõhud olid nii tühjad et esmapilgul ei märganud lihtsalt seda. Seepeale teenindaja ütles et ju mu tütar siis ei kuulnud lihtsalt. Ei mingit vabandust, ei mingit viisakust.
Saime väga negatiivse kogemuse ja kindlasti seda kohta tulevikus enam külastada ei soovi. Minu isiklik arvamus on et lapsed peaksid koolis käima või vähemalt eelnevat teeninduskoolitust saama, enne kui tööle asuvad ja samuti vanem teenindaja vajaks koolitust kuidas klientidega käituda. Imestan et välismaalased ei ole Eesti teenindusega kokku puutudes veel kultuurišokki saanud, sest neid kohti on küll ja veel kus teenindus on alla igasugust arvestust ja teenindajatel puudub elementaarne viisakus ja suhtlemise oskus. Aga võibolla koheldakse välismaalasi kuidagi teistmoodi, ei tea!
Loodan et kiri läks õigesse kohta ja loodan et Eesti teeninduskultuur muutub kunagi paremaks. Lootus sureb viimasena…
Hea Teenindaja.ee lugeja, palun kommenteeri, mis mõtteid kiri Sinus tekitas.