Meieni jõudis täna lugu ühest negatiivsest kliendikogemusest, mis on kirjutatud pettunud kliendi enda poolt. Palun lugege ja mõelge, mida oleks saanud-võinud-pidanud teenindajad (või äkki klient?!) teisiti tegema.
Juhtunu kliendi enda sõnade läbi:
Käes on suvi ja Pärnu on tol aastaajal populaarne koht. Sellest tulenevalt on head toidukohad tihti ülerahvastatud ja vabu laudu võib terrassidel tikutulega taga otsida. Jagan alljärgnevalt oma negatiivset kogemust ning loodan, et see aitab neid ära hoida teistel!
Eelmisel laupäeval oli tõeliselt soe ilm ja kuna olin kodulinnas aega veetmas, otsustasime sõbrannaga leida koha, kus mõnusalt keha kinnitada. Otsingud olid üsna tulutud, Steffani järjekorrast oleks lausa võinud pilti teha (õhtuse taksojuhi andmetel võis seal mingil ajahetkel teiste suutäisi lugemas näha lausa üle 100 inimese) ning olude sunnil peatusime Nikolai Lehtlas (aadress Nikolai 7, Pärnu). Kuigi koht on tuntud “peale-klubi-pleiss”, suutis korisev kõht meis kõvemini rääkida ning järgmisel hetkel istusimegi ühes vabas lauas. Lõpuks jõudis ka teenindaja ning mina, olles väga heas tujus ja väljendades seda ka teenindajaga suheldes, palusin soovitada mõnd eriti maitsvat rooga. Valikuks osutus magus-terav sea sisefilee ahjukartulitega. Kujutlesin ette mõnusat, mahlast, sweet-chillist fileetükki (olen terava toidu fänn!) kuid edasine osutus loodetust “pisut” erinevaks.
Olles toidu kätte saanud silmitsesin liha, mis oli kaetud mustja kihiga. Maitstes osutus see piprakihiks. Jah, chillist ega muust “teravast” polnud haisugi, puhas pipar. Esimene tükk vaevaga alla neelatud, pakkusin tükikest ka sõbrannale- äkki on asi lihtsalt minus? Ka sõbranna oli seda meelt, et liha pole võimalik süüa. Kontakteerusin teenindajaga, ning kurtsin sõbralikut oma muret. Ma ei suuda liha süüa, kuna maitseainetega on liiale mindud. Teenindaja oli üllatunud: “Piprane?! Tõesti?!” (millest võiks ju järeldada, et üldjuhul too sea sisefilee piprane olla ei tohiks) ning lubas saata vanema töötaja, kes olukorrale lahenduse leiaks. Ooteaeg võis olla u 10 minutit. Ei tulnud ei vanem- ega ka nooremteenindajat.
Lõpuks saabus sama teenindaja, ulatas menüü ning käskis siis midagi muud vaadata. Ütlesin, et kuna mu sõbranna on oma eine juba lõpetanud, siis ma uut toitu enam ei soovi. Mhmh, selge, menüü viidi minema ning järgmise ringiga toodi juba arved. Arve toidu eest, mida olin söönud täpselt nii palju, kui pildilt näha (punasega märgitud on lihatüki esialgne suurus). Teenindaja väitis, et oleksin pidanud oma murest varem teada andma ning tegelikult olin ma juba toitu söönud ka. Nüüd tundsin juba kerget ärritust ning väljendasin seda selgelt.
Lõpuks tuli olukorda “lahendama” too VANEM teenindaja, vanemteenindaja, kes taldrikutega terrassilt köögi poole ajama pani. Kõndisin talle järgi ning jälgisin, et minu praktiliselt puutumata toit nõudepesija kätte ning sealt prügiämbrisse ei lendaks. “Arutlesime” vanemteenindajaga probleemi üle, mis väljendus teenindajapoolse noaga sorkimisena lihatüki sees ning väites “Liha on ju täiesti normaalne!” (olgugi, et probleem tekkis maitsestamisest) ning kui ma empaatiliselt asjale lähenedes rääkisin, et tegelen ise samuti toitlustusega ning olen taolistest probleemidest teadlik ja hea teeninduse tava kohaselt pakutakse kasvõi mingisugust kompensatsiooni, kui toitu on söödud vähem kui veerand (samal ajal rumala peaga kaardimakset sooritades, kuhu oli julmalt sajaprotsendiline prae arve köetud), ulatati mulle kaardimaksetšekk ning sooviti kena õhtut. Kena see õhtu nüüd küll enam ei olnud.
Kodu poole kõndides ja oma viha kuhugi peita üritades tekkis vägisi nutt peale. Näen nii enda töökoha kui paljude teiste toidukohtade pealt, kui väärtuslik on iga klient. Sest tema võimuses on tuua veel kliente, olla toidukoha visiitkaart, levitada head sõna. Ning täpselt sama suur võim on tema poolt jagatud halval kogemusel, negatiivsel juhtumisel. Kõigil on häid ja halvemaid päevi, kuid kas tol palaval suveõhtul oli halb päev kogu Nikolai Lehtla kollektiivil?