> > Kodust töötamise eripära, ehk lugu sellest kuidas oma elu pea peale keerata, kui ta parajasti juba niigi siruli on.

Hiljuti põhjustas Twitteris palju vaimukat vastukaja, kui üks Briti Brexiti aktivist Harry Potteri autorit J.K.Rowlingut tõusikuks pidas, kuna viimasel on kodus “kirjutamise tuba”. Rowlingu toetuseks tõdesid mitmed maailmakuulsad autorid, et tõepoolest, ka neil on töö tegemiseks olemas selleks ette nähtud ruum. Umbes nagu mõnel väga “tõusikul” mehaanikul võib kodus olla garaaž, kus autosid parandada. Nali naljaks- lihtsurelikuna pean tõdema, et minu kodus nokitsemine ei ole mulle veel sellist au ja kuulsust toonud, et saaksin endale suurema korteri ühes töötamise toaga üürida.

Seda lugu kirjutades istun näiteks parajasti rätsepistes massaažilaual, mis on üles seatud keset minu pisikest elutuba, ainukeses kohas, kuhu ta meie korteris mahub. Nagu igale endast lugupidavale kodukontoris töötavale inimesele kombeks, olen minagi, “kirjutamise toa” puudumisel, Tähtsaid Töö-Asju ajanud kõikvõimalikes asendites ja asukohtades. Koosolekuid olen pidanud voodis, kohvikus, jalutuskäigul, vannis ja ausalt öeldes on juhtunud, et isegi laua taga. Tee mis tahad, siiski on nii, et kui elada seal, kus töötad ja töötada seal, kus elad, on piir nende kahe maailma vahel rohkem nagu ekvaator- kujuteldav joon mis eraldab ühe kera kaht poolt. See Maa-kera võib siis juba sama hästi ka külili läbi kosmose rullida- ei mina enam aru saa, kus lõppeb üks ja algab teine.

Vahetevahel võib selline “voolav” tasakaalu definitsioon viia olukordadeni, kus ootamatult avastad, et sinu paat on juba tükimat aega kummalegi poole kreenis. Kui teha ennastunustavalt ja isukalt tööd, kasvavad köögis nõud ja nõudmised ning kui hoolitseda (jooksvalt) pere ja kodu vajaduste eest, hakkavad omakorda võlga koguma tööülesanded. Kuskil helgib eksitava majakana ka asendustegevus, olgu selleks siis telefonis scrollimine, Netflix või pooleliolev näputöö. Pean siinkohal hoiatama, et põhjalikud ekspeditsioonid sinna kanti on leidnud kinnitust, et selle majaka juures EI OLE KALA!

Ülesannete ja eluga jälle jännis olles hakkasin juba suurest enesehaletsusest oma nutulaulu ette valmistama, kui  mulle turgatas järsku pähe, et töötan organisatsioonis, mis pakub küsimustele vastuseid ja probleemidele lahendusi. Aeternumi salvest leidsin esimese arstimina kohe meeldetuletuse, et igasse piirangusse on sisse ehitatud võimalused. Nii nagu ühel mündil on kaks poolt, ei saa kunagi olla üht ilma teiseta. Kui on olemas “üleval”, peab olema olemas ka “all”.

Kui tegemata tööde kuhjad mõlemalt poolt nagu lained pea kohal kokku löövad, on lihtne takerduda, keskendudes enda suutmatusele olukorraga toime tulla. Mida rohkem sellele mõtleme, seda suuremaks tohutu “hukatus” paisub ja seda enam kaotame võimekust olukorra juhtimiseks.
Suurim piirang, mida mina endale toast-tuppa tammudes sisendan on- “ma ei suuda keskenduda”. Samas hetk hiljem märkamatult paar tundi internetis tuulde lasta ei ole see mingi probleem!? Okei, proovime uuesti: “ma ei suuda keskenduma hakata?” pakun seepeale isegi sisimas küsivalt õlgu kehitades.
Mõned ümber-kuuma-pudru-tiirud-iseendaga hiljem, jõudsin lõpuks järeldusele, et olen ühtaegu uudishimulik ja impulsiivne, mis tähendab, et kui miski muu on huvitavam sellest, mida ma parajasti teen, olen juba unustanud selle, millega just tegelesin.

Eriti raske on sellise iseloomaga elada siis, kui peab sügavalt järele mõtlema abstraktsete asjade üle. See on minu loomus ja lõpuni ennast ära muuta ma ei saa. Võin ju püüda ise-eneses vastuvoolu sõuda, aga mulle tundub, et me alustasime vist purjeka metafooriga. Siinkohal on mul jälle võimalus valida, kas märgata piiranguid või võimalusi. Kas see, milline ma olen, on minu tööriist või takistus? Kas saaks äkki kuidagi elada nii, et see mida ma parajasti tegema “peaks” oleks ühtlasi see, mida ma kõige enam teha tahaks?

Eksperimendi korras proovin aasta lõpuni asjad nii korraldada, et kui on aeg hakata tegelema Tähtsate Töö-Asjadega siis on mul parajasti pooleli mõni igav kohustus, näiteks nõude pesu, mida siis mõnuga edasi saan lükata.
Teoorias tundub, et kõik olemasolevad süsteemid saavad kaetud: midagi saan pooleli jätta, millegi lõpetamise saan edasi lükata, millestki saan kärsitult vaimustuda ja oma soovidele järele andmise lihas on jätkuvalt ainus, mida treenin. Täna näiteks osalesin Skype’i koosolekul pesu triikides. Lõpetada oma energia raiskamine endale piiranguid peale surudes, jäävad käed vabaks, tabamaks teinekord ka kaks kärbest ühe hoobiga.

Maria Johnson, Aeternumi eesti- ning inglise keelne koolitaja ja konsultant.

2019-02-28T00:03:59+02:00