Ida-Virumaa…Millised mõtted tekivad Sinul, kui Sa mõtled selle piirkonna peale Eestis?
Miks ma sellest kirjutan? Sellepärast, et kolisime oma perega aasta alguses Tallinna külje alt Ida-Virumaale elama. Ja oleme oma otsusega siiani igati rahul.
Mõnikord, kui kuulen kedagi Ida-Virumaast halvustavalt rääkimas tunnen, et lähen sisemiselt põlema. Miks? Tihti pole kritiseerijad siiakanti sattunudki. Õnneks on siiski see hoiak vaikselt muutumas ja inimeste uudishimu selle piirkonna kohta järjest kasvamas.
Ja siin toimub järjest enam, millepärast siiakanti tulla. Kasvõi sellel suvel toimunud „Kremli ööbikud“ Narva Kreenholmi manufaktuuris, mida külastas üle 23 000 inimese. Paljud pered ja sõpruskonnad, kes üle Eesti Narva sõitsid, võtsid kohe 2-3 päeva, et Ida-Virumaaga enam tutvust teha. Kuulsin palju, kui üllatunud inimesed selle piirkonna ilust on. Muidugi on siin ilusaid paiku vägagi palju, selle koha pealt ei erine see piirkond kuidagi ülejäänud Eestist.
Tallinnas elades kuulsin üsna tihti, et Ida-Virumaa venelased ei räägi (ei viitsi/ ei taha) eesti keelt. Peame perega väikest kohvikut ning kohtume erinevate inimestega igapäevaselt, kellest loomulikult on suur hulk ka vene inimesi. Ja mis ma tahan öelda, praktiliselt kõik, kes meie juurde kohvikusse jõuavad vähemalt proovivad eesti keeles rääkida. Seda on nii armas tõdeda, et enamus vene inimesi, sõltumata vanusest proovivad ja tahavad tegelikult eesti keelt osata. Muidugi on kohvikus võimalik hakkama saada lihtsa keelega aga ma räägin just asja sügavamast mõttest. Ehk sellest, et kas ja kui palju me üldse anname võimalust teise emakeelega inimestel eesti keeles rääkida.
Pean just silmas, et millist hoiakut me nende suhtes omame. Kas hoiakut, et lihtsam on minna vene keele peale üle, kui me seda oskame? See aga võtab võimaluse teisel poolel oskusi praktiseerida.
Kui mõtleme oma peas väikese sarkasmiga, et miks minuga eesti keeles ei räägita, tajub teine pool hoiakut ja julgus rääkida kahaneb.
Kindlasti on eestlasi, kes julgustavad ja toetavad selles ettevõtmises oma vestluspartnerit.
Püüdkem seda veelgi enam teha, sest kindlasti aitab see kaasa viia sügavama teineteisemõistmiseni.
Üks põnev dendents, mida olen tähele pannud on see, et vene pered panevad lapsi siinkandis hea meelega eesti lasteaeda. Ja tean vähemalt ühte eesti peret kes oma lastele on võtnud hoidjatädiks vene proua, kes lastega vaid vene keelt räägib, et lastel oleks juba varakult kaks keelt suus. Keelekümblus missugune ☺.
Erinevaid sündmusi ja kauneid paiku on siinkandis vägagi palju, seega soovitan natuke googeldada ja tulla külastama seda mitmetahulist piirkonda, et mõista kui äge see tükike Eestimaast tegelikult on!
Signe Valsberg, Aeternum koolitaja – konsultant