Usun, et mitmed lugejad on interneti avarusi uurides kohanud soovitust, et suurte eesmärkide saavutamiseks tuleb need taandada üksikuteks väiksemateks tükkideks. See on praktiline lähenemine, sest juba vanasõna ütles, et “suur tükk ajab suu lõhki”.
Mida selline uskumus inimloomuse kohta ütleb? Meie aju eelistab töödelda informatsiooni väikeste tükkide kaupa. Suured ja kaugele-ulatuvad kontseptsioonid jäävad pigem häguseks ja tihti seeläbi ka saavutamatuks ning meie teadvusesse jõuab vaid murdosa informatsioonist, mida me meeled kogu aeg vastu võtavad.
Milleks meile aeg?
Inimaju kalduvus suurest hulgast keerulisest informatsioonist lihtsaid järeldusi teha, pani mind mõtlema ajast, kui humanoidse aju konstruktist. Eriti sellest, kuidas oleme selle suure, surmaga lõppeva, eksistentsiaalse määramatuse talumiseks enda jaoks loonud pisikesed tükid, mida ükshaaval alla neelata. Olgu nendeks sekundid, päevad või aastad; elame kõik oma elu tükk-tüki-haaval.
Mõned inimesed planeerivad oma samme dekaadide kaupa ja teised elavad üks päev korraga, lootuses võimalikult vähe mõelda selle üle, et elada tähendab ka surra. Tõesti, kui tajuksimegi kohe sündides seda olemise talumatut kergust ja suudaksime hoomata oma eksistentsi paratamatut lõppevust, ei vaevuks meist paljud ilmselt isegi kõndima õppima.
Õnneks või kahjuks tuleb sellisest sügavast eksistentsiaalsest reaalsusest teadlikuks saamine samm-sammult läbi selle, et meie aju õpib tundma aega. Esmalt peame me kõik beebidena aru saama reaalsuse jäävusest ja sellest, et vaateväljast kadunud ema on jätkuvalt alles, aga me lihtsalt ei näe teda. Seejärel mõistame meie endi jäävust, ehk õpime, et meist igaüks näeb vaid läbi enda silmade ja meie jagatud reaalsus ei lõppe seal, kuhu pilk parajasti ei ulatu.
Tajudes iseendi jäävust (ja seeläbi eksistentsi üldiselt) talletame oma unikaalse kogemuse ning identiteedi läbi oskuste, teadmiste ja mälestuste. Just läbi talletamise või alalhoidmise kaudu tulemegi ehk toime sellega, et sünnitakse, kuigi tuleb surra.
Kuhu kiirustad, sõber?
Paradoks seisneb aga selles, et mida rohkem me talletame, seda “kiirem” meil hakkab! Mälu ja subjektiivse aja-taju uurijad on leidnud, et tegemist on omamoodi küllastumisega, kus mälestuste ja kogemuste kogunemine aja jooksul muudab mineviku “tihedamaks”. Mida rohkem kogume elu jooksul (uusi) kogemusi ja mälestusi, seda enam tajume tagasi vaatavalt, et minevikus oli justkui rohkem aega. Just uute mälestuste loomine on siinkohal oluline. Mida erutavam on loodav mälestus, seda “suuremana” ta tundub. Hetkes olles tajume, et põnevad ja intensiivsed kogemused mööduvad kiiremini kui igavad sündmused ning samas tagasi vaadates mõistame, et erutavad hetked kestsid kauem kui igapäevased. Mälestused uutest põnevatest kogemustest jätavad meie mällu sügavama jälje sest neil on tugevam mõju- rohkem särtsu…
Oleme programmeeritud oma kogemustest õppima ja tõenäoliselt on evolutsiooni seisukohalt tulusam mäletada seda, mis südame kiiremini tuksuma paneb. Meie kõigi lapsepõlves oligi tihedamini uusi kogemusi ja elamusi ning seetõttu tundub, et aeg liikus justkui aeglasemalt- samasse ajaühikusse mahtus rohkem mälestusi, kui hilisemas täiskasvanueas.
Esimene järeldus, mille sellest teha võiks – alati tasub teha neid asju, mis on uued, põnevad ja võimsad, sest niimoodi elame lõppeks “pikema” elu. Ehk pika elu saladus- elada täiel rinnal iga hetke eest.
Oleme tänapäeva maailmas ringi tormates ja tuleviku nimel aega põletades sattunud lõksu, mis hävitab ise-enese eesmärki. Oleme unustanud, et hetked on antud meile selleks, et me ei peaks tuleviku pärast muretsema. Suurest tungist õnne ja külluse poole, oleme tööriistast teinud eesmärgi ja rügame päevad-ööd selleks, et saaks elu nautida, kuniks lõpuks selleks nautimiseks aega ei jäägi. Oleme unustanud hoida kinni sellest lapsest, kelle suvi kestab igavesti. Selle asemel sihime kaugete eesmärkide poole, mis meist tulevastele põlvedele jälje maha jätaks.
Me oleme sündinud inimese arengu uuel ajastul, kus järsku on käega katsutavaks muutunud ka tuleviku dimensioon. Elame üha enam homses ja kogeme seetõttu ärevust ja stressi. Ilmekas näide on näiteks sotsiaalmeediasse postitamine, mille käigus pakub meile tihti suurimat naudingut (positiivse) tagasiside ootus. Olles oma like’id kätte saanud, hakkab meie vajadus selle mõnusa ootusärevuse järele jälle kasvama.
Mulle näib, et just selle ootuse nautimine kätkeb endas tõsiasja, et lisaks mälestustele on ka tuleviku-kujutlustest saanud aja tajumise viis, ainult et meie “tulevik” asub virtuaalses maailmas. Niisiis oleme kollektiivselt jaotanud aja tükikesteks, et me ei peaks suremise pärast hirmu tundma ja samas läinud sellega nii kaugele, et nüüd justkui elamegi tulevikus, olgugi, et homne mitte kunagi pärale ei jõua. Nagu mängurid, kes teavad, et võit ja kaotus on ühtmoodi tõenäolised ning naudingut pakub vaid panuste tegemine.
Elagem siis!
Siinkohal kutsungi kõiki lugejaid (kes siia jõudsid! -minu kummardused!) üles selle olukorra absurdsuse üle naerma! Meile on kõigile antud elu ja teadmine, et see ühel päeval lõpeb- nii uskumatult naeruväärne, kuidas oleme takerdunud nende pisikeste tükikeste tõsidusse, nägemata, et elu leiab aset siin ja praegu.
Iga hetk sisaldab endas määramatust, mille kirjeldamatu potentsiaal paneb tegutsema. Igas hetkes on olemas kõik maailma võimalused, mida saame märgata siis, kui vaatame sügavamale raamidest millega neid hetki mõõdame. Meist igaüks vastutab selle eest, et temale elamiseks antud hetked oleks realiseeritud suuremalt, kui läbi seierite tiksumise. Vaid oma ajas kohal olles, oleme tõeliselt elus, sest mis on elu, kui mitte teadlikus oma (lõppevast) eksisteerimisest ajas. Elagem siis! Siin, praegu, kohe ja kogu aeg!
Maria Johnson, Aeternum koolitaja- konsultant