Uudised

Signe Valsberg: Unistamisest ja fantaseerimisest

10979531_1410754502552846_34599175_nUnistamine ja fantaseerimine….tegevus mida endale kahjuks liiga vähe lubame või siis lihtsalt unustame teha, sest argielu võtab oma osa. Miks me siis need toredad tegevused ära unustame? Eks juurpõhjus on taas kord kaugemas minevikus. Miks ma nii arvan? Mõelge korraks väikeste laste peale. Nende fantaasiatel ja unistustel ei ole ju piire. Unistamisel ja fantaseerimisel on lapse igapäevaelus suur osa. Kuhu me siis selle kaotame? Taas pean minema selle juurde milliseid uskumusi ja tõekspidamisi me kanname unistamise ja fantaseerimise kohta. Kahjuks kuulen ma ka tänasel päeval, kuidas vanemad oma lapsi „korrale“ kutsuvad, kui need fantaseerima hakkavad:

„Ahh, ära fanatseeri…“; „Mis sa mõtled igausuguseid lollusi välja…“; „Kuidas Sina küll nii totakate asjade peale tuled….“ „Ära kujuta endale ette…“; „Mis sa unistad, sellised asjad juhtuvad ainult muinasjuttudes…“; „Unista edasi…“ jne.jne.

Kahjuks selle tulemusena me enam ei unistagi, vaid elame oma argist elu ja tunneme rutiini, mõni mõtleb isegi, et elu ongi üks igav ja mõtetu asi. Sellistel hetkedel, kui ma kuulen inimesi nii rääkimas, siis ma saan aru, kuidas see mind kurvastab. Minu isiklik kogemus ütleb, et enamus ägedaid asju saabki alguse just unistamisest ja fantaseerimisest. Mida suuremalt mõtled ja unistad seda suuremad ja toredamad asjad juhtuvad. Ja tegelikult on see ju nii loogiline, et enne on mõte ja siis järgneb tegu. Küsimus, kui tihti me seda enda jaoks mõtestame. Ja mõte võib olla tavapärane või fantaasiarikas. See sõltub taas sellest, kui palju mul lasti lapsena unistada. Ma kirjeldan lähtuvalt oma kogemustest, kuidas tugevad unistused võivad meie elu kujundada . Toon siinkohal mõned isiklikud näited:

LUGU I

Olin arvatavasti kuskil 5-6 aastane plikatirts, kui maal vanaema ja vanaisa juures olles lebasin heinamaal, nosisin heinakõrre otsa korjatud maasikaid ja vaatasin taevasse, kus rünkpilved erinevaid kujusid võtsid. Üks pilv tundus mulle nii kure moodi, kes lendab titt noka vahel. Ja mul on meeles see mõte, kuidas unistasin, et ka mina sooviksin väikest õde.  7 aastaselt vaatasin otsa oma pisikesele õele, kes just sünnitusmajast saabus ja tundsin õndsat tunnet, et minu unistus seda pilvekest vaadates oli saanud tõeks (kindlasti mõtlesin ma lihtsamas lapse keeles aga see tunne on mul meeles). Korraks natuke ka sellest mis juhtub, kui unistus on nii suur ja tugev. 11 kuud pärast õe sündi ehk siis 8 aastaselt vaatasin ma otsa oma järgmisele õele, kes sünnitusmajast saabus ja mõtlesin, et issand veel üks ja jälle õde….

LUGU II

See juhtus kuskil 16-17 aastat tagasi. Sattusin ühele ägedale koolitusele, mis tundus nii võimas. Ja koolitaja oli äge ja karismaatiline Peep. Ma vaatasin ja mõtlesin, et vot ma tahaks ka oma teadmisi ja kogemusi sellisel viisil jagada, sest see tundus lahe (nüüd muidugi tean mis töö selle ägeda taga on). Mul tekkis teadmine, et tahaksin saada koolitajaks, kuigi see tundus utoopiline, sest olin ju lihtsalt teenindaja. Läks mööda vaid paar kuud, kui minu jjuht pöördus minu poole ettepanekuga, et kas ma ei tahaks hakata sisekoolitajaks ja välja õpetama teenindajaid ja mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus. Palusin ühe öö mõtlemiseks aega. Kodus voodis pikutades ja ainiti lakke vahtides sain aru, et see oli juhtunud jälle…..ulmeline unistus hakkas saama reaalsuseks. Kusjuures mõned aastad hiljem, kui läksin selle sama Peebu juurde ennast koolitajaks pakkuma, sest nad otsisid koolitajaid. Nad ütlesid siis mulle küll viisakalt ei aga poole aasta pärast töötasin ma ühes teises Eesti tugevas koolitusfirmas. Nüüdseks on mul koos oma partenritega juba kaheksas aasta käimas meie oma koolitusfirma Aeternumi. Ja asi sai taaskord alguse fantaseerimisest.

LUGU 3

Ja nüüd selle unistuse juurde millest mul tänane postitus üldse alguse sai. Nimelt, kastsin eile meie pere armsa kohviku terassil lilli. Kunagi, kui sattusin esimest korda Kreekasse, siis märkasin, kuidas sealsetes väikestes külades kohvikuid peeti. Seal on väikestes külades kohvikud reeglina pereärid. Mitu põlvkonda toimetavad, tavaliselt jookseb laudade vahel ka kutsu, emad kastavad lilli, pereisa-ja poeg suhtlevad klientidega, tütar valmistab külalistele kohvi jne. Mäletan, kuidas mul tekkis soov ja unistus, et kunagi võiks minu perel olla sarnane armas kohvikuke kuskil Eesti väikelinnas või külas. Ja nüüd ta on olemas, Eesti kauneima pargi väravas. See tunne tuli eile mul nii tugevalt meelde kohviku terassil lilli kastes ja meie armsat koerakest Pätut vaadates, kellest peaaegu, et kohviku maskott on saanud. Ja see kuidas mu armas pere kõik igapäevaselt meie kohvikusse panustab. Ja alguse sai see taas kord fantaseerimisest ja unistamisest….

Ja loomulikult on täitunud unistused sellest, kuidas esimene laps on poeg, et olla nooremale õele suur ja tugev vend. Ja armas kodu, koos armastava kaasaga! Miks ma neid eraldi punktidena välja ei toonud, sest sellised unistused on lihtsalt omasemad meile enamusele. Ja kuigi need on kõige olulisemad unistused üldse, siis tahaks, et inimesed julgeksid ikkagi unistada ja fantaseerida ka muudes kategooriates.

Kogu loo lühimoraal on UNISTA ja FANTASEERI ja tee seda julgelt! Ja kindlasti on unistusi, mis ei täitu aga siis tea, et ju siis see need polnud sellised unistused, mis realiseerudes sind õnnelikuks oleks teinud. Ja peamine tunne rõõmu, kui unistused täituvad ja unista julgelt edasi!