Uudised

Signe Valsberg: Miks me ei julge olla ehedad?

Signe Valsberg-portreeEhedus. Sõna mis mind viimasel ajal üha enam ja enam kõnetab. Ta kõnetab mind erineval viisil. See sõna paneb mind arutlema, küsima, kõhklema, kinnitust otsima ja seda nii iseeneda kui ka teistega. Küsite miks? Küllap seetõttu, et olen hakanud mõistma eheduse olulisust. Kui paljud meist julgevad olla ehedad ehk siis nemad ise, kõikide oma mõtete, tunnete ja tegudega? Minu puhtalt subjektiivse hinnangu põhjal mitte just väga paljud. Miks siis ometi?

Loomulik olemine peaks ju olema kõige loomulikum asi siin ilmas. Eks siin tulevad mängu nii perekondlikult kui ka ühiskondlikult ära õpitud normid ja tavad. Palju meil on täiskasvanuks arenemise etapis lubatud olla meie ise. Mida ütlesid meile meie vanemad, kui me tänaval kogu südamest naerma puhkesime; mida öeldi siis kui taimedega juttu puhusime; mida siis kui õpetajale oma arvamust avaldasime, mis ei ühtinud tema omaga; mida siis kui tegime siira komplimendi võõra tädi ilusa seeliku kohta; mida öeldi siis kui kerjuspoisi käest tahtsime küsida, et mida tema tunneb kui ta peab tänaval söögiraha kerjama…Olen üsna kindel, et enamusele öeldi: ära naera nii kõvasti, inimesed vaatavad imelikult või, et taimedega pole mõtet rääkida, nad niikuinii ei saa aru või, et õpetaja on targem ja temaga ei tohi vaielda, või koguni noomiti, et võõrastele inimestele pole ilus tema asjade kohta midagi öelda, või, et mis sa selle kerjusega räägid, ta on ju eluheidik….jne.jne.

Mulle tundub, et just sealt oleme õppinud varjama seda mida tegelikult mõtleme, tunneme või mille vastu huvi tunneme. Oleme õppinud selgeks millist maski millises olukorras kanda. Kindlasti mõtlete, et mis selles siis nii väga halba on. Jah, ega ei olegi, sest kindlasti on hetki kus maski taha varjumine võib isegi vajalik olla. Mis aga on selle maskis käimise kõige suurem piirang? See, et me kaotame iseenda näo ja olemuse. Me püüame pidevalt olla keegi teised ehk need kes me tegelikult pole. Me püüame pidevalt olla kellelegi meele järele, sest mida nad muidu meist arvavad. See tundub eestlastele väga omane „haigus“, mida teised minust arvavad ja minust mõtlevad.

Ma mäletan, kuidas ükskord üks naine ütles väga tabavalt: „Kui me vaid teaksime kui vähe teised inimesed meist mõtlevad ja arvavad, siis oleksime me päris solvunud selle peale “. Ma usun, et kui me lõpetaksime selle peale mõtlemise mida teised meist mõtlevad siis avaneks meil taas võimalus olla meie ise. Mulle tundub, et kartus, et meid hüljatakse kui me oleme meie ise, võtab meilt võimaluse olla ehe. Oma igapäevases töös koolitajana olen ma aru saanud, et just ehedus on see võti, kuidas saada sügavam kontakt iseendaga ja seeläbi ka teistega, ilma, et meid keegi hülgaks!