Uudised

Saame Eesti parima teenindajaga lähemalt tuttavaks! :)

Kristiina Timošina on Eesti parim teenindaja 2012 ning ühtlasi kuulub talle ka Tallinna parim teenindaja 2012 tiitel.

Kristiina on väga soe ja siiras, särava naeratusega tütarlaps, kes oma töökollektiivis on just tänu sellele saanud hüüdnimeks „Päikesekiir“. Kristiina ise tunneb oma hüüdnime üle uhkust ja heameelt, sest nagu ta isegi ütleb, armastab ta igale ühele kinkida killukese päikest.

Sel aastal on Kristiina koju toonud tervelt kaks parima teenindaja tiitlit. Nii avaneb meile täna taas võimalus Kristiinaga veel rohkem tuttavaks saada ja saada teada, mida arvab tema teenindusest ja ehk on tal ka mõni tore lugu jagada.

 Küsisime Kristiina käest, mis teeb ühest teenindajast väga hea teenindaja – lausa parima?

„Eelkõige siirus ja hoolivus. Tahe aidata ja leida parim lahendus ning oskus asetada ennast kliendi kohale. Kindlasti on tähtsaks iseloomu jooneks oskus suhelda ja leida iga inimese juures õige võti.“

Mida ootad ja hindad ise kliendina?

„Mulle piisab naeratusest ja teadmisest, et teenindaja on siiras. Kui teenindaja on positiivse ellusuhtumisega ja temast kiirgab seda.

Ma imetlen alati ühte Eesti Raudtee reisirongis töötavat teenindajat. Kahjuks ei tule nimi meelde (naisterahvas, tumedate juustega, peenikene, ca 42 aastane) Kui ta sinu juurde tuleb, siis temast kiirgab positiivsust, hoolivust ja siirust. Tema küsimused on kuidagi teistsugused, kui teiste teenindajate omad, ta on lihtsalt hooliv. Kui ükskord ütlesin talle: „Pean Teile kahjuks nüüd hästi palju münte andma..“ Siis tema naeratas hästi armsalt ja ütles: „Ei ole midagi, vaadake kui hea, nüüd on Teil rahakott hulga kergem!“ andis pileti ja ütles, ilusat reisi Teile. Teda jätkub alati kõikidele ja olen tähele pannud, et inimesed tunnevad teda ära ja alati suhtlevad temaga. Kui ma tema nime ükskord küsisin, et kirjutada tema heast teenindusest, siis vastas ta: „Oh mis te nüüd, mulle meeldib mu töö, selline ma ju olengi!““

Meenub Sulle ka mõni tore lugu?

„Mäletan ühte ammust lugu, kui olin kuskil 4 aastane. Mul tuli nätsu isu ja läksin siis isalt raha naakuma, tal aga ei olnud väiksemat raha anda, kui 50-kroonine (tol ajal oli see väga suur summa). Minnes poodi palusin isal oodata õues, sest tahtsin ISE osta. Andsin müüjale 50-kroonise ja ütlesin, palun nätsu. Müüja küsis veel, mitu, vastasin uhkelt, no selle raha eest. Ta küsis veel, kas olete kindel, et kõige selle eest, mina uhkelt, muidugi! (siis ma ei teadnud raha tähtsusest midagi) Müüa ladus kõik selle nätsude pataka suurde kotti ja ulatas mulle. Võtsin selle vastu ja  sammusin nina püsti poest välja. Isa tegi ikka väga suured silmad, naeris ja ütles, et lähme nüüd poodi ja anname mõned pakid tagasi. Poodi sisse astudes, müüa ka naeris ja juba teadis, miks me tagasi tulime.“

Kes on olnud Sinu suurimad eeskujud?

„Eks me kõik ole oma vanemate peegel. Nemad on mind kasvatanud nii, et ellu tuleb suhtuda positiivselt ning inimesi tuleb austada. Minu kõige lähedasemad inimesed, kes on mulle alati toeks olnud, ongi minu õpetajad, minu sõbranna (nimetan õeks), noormees, vanavanemad, sugulased. Igaühelt võtad sa tükikese uut elutarkust, sest sa usaldad ja armastad neid ning tahad olla nendega sarnane. Me tõmbame endale ligi inimesi, kes on meie moodi.“

Kristiina, mida näed end tegemas 5 aasta pärast?

„Näen ennast sellisel töökohal, kus arendan klienditeeninduse kvaliteeti, suhtlen paljude inimestega ja saan olla suureks panustajaks ettevõtte edule. Samas viie aasta ja nelja kuu pärast näen ennast Peipsi järve, Kauksi rannas, oma lähedastega võrkpalli mängimas ja päikest võtmas, õhtul lähme aga telklaagrisse, teeme grilli, naerame ja naudime mõnusat suve õhtut!“

Intervjueeris Kaia Tammekänd
Pildid: erakogu