Uudised

Praktilisi soovitusi refleksioonipäeviku pidamiseks

Pean kohe algatuseks tunnistama, et olen paadunud päevikute fänn! Usun siiralt, et reflektiivse kirjutamise harjumuse kujundamine on üks parimaid asju, mida oma vaimse tervise ja edukuse jaoks teha saab.
Kirjutamise mõjust enesearengule ja kasvamisele võin rääkida tunde, kui mitte päevi.
Täna keskendun kitsamale määratlusele ning armas lugeja, tahan sinuga jagada mõned soovitused, mille abil sisse seada professionaalne refleksioonipäevik.
Päeviku pidamine töö- või karjäärialases elus on kasulik väga mitmel põhjusel, toon välja vaid esmasemad:

  1. Kronoloogia tsüklitest, mis professionaalses elus esinevad
  2. Enese ja oma rolli sügavam tundma õppimine ja omaks võtmine
  3. Eneseväljendusoskuse arenemine
  4. (Enese) juhtimisoskuse arenemine
  5. Kronoloogia suhetest (ja konfliktidest), mis kollektiivis aset leiavad
  6. Teadvustatud areng, õppimine ja innovatsioon

Tänapäeval on ka Eestis laialt levinud praktika palgata koolitaja, nõustaja või coach, kes aitab arengueesmärke seada ja saavutada. Miks mitte pista enda tööriistakasti ka väike abimees, kes on valmis sarnaseid funktsioone täitma 24/7, kunagi puhkust võtmata.
Selleks, et reflektiivse päeviku pidamine oleks edukas, soovitan juhinduda järgnevatest näpunäidetest:

  1. Heida peast KÕIK, mida seni oled päeviku pidamise kohta tõeks pidanud.
    Unusta teismelised tüdrukud ja nende lukuga salapäevikud. Unusta Anne Frank ja Bridget Jones. Unusta postitused stiilis: “Kallis päevik, täna oli lõunaks kapsasupp…” – Unusta kõik, mis sa arvad, et on “õige” viis päevikut pidada!
  2. Püüa mõista, milline on sinu jaoks kõige omasem tähendusloome strateegia.
    Kas sul on vaja rääkida ja ennast samal ajal kuulata, et teada saada, mis sa asjast arvad? Kas sinu jaoks jõuab mõte paremini kohale siis, kui loed kellegi teise hoolikalt formuleeritud lauseid? Kas sinu neurovõrgustikud lähevad sünapsidest kihama visuaalsest materjalist või meeldib sulle kaunilt kõnelevaid inimesi ja muusikat kuulates oma mõttemaastikel rännata?
  3. Kui sa juba tead, milline on sinu jaoks omaseim viis maailma mõtestada, siis lähtu sellest. Kui sa aga ei ole kunagi selle peale mõelnud, siis proovi erinevaid tehnikaid ja leia see, mis sinu jaoks toimib.
  4. Lase lahti oma piirangutest.
    Vahet ei ole, milline on sinu käe- või õigekiri. Pole oluline, et iga mõte, mis paberile saab, oleks täielik või rafineeritud. Isegi see ei oma tähtsust, kas sa püsid joonte vahel, või tuiskad diagonaalis üle lehtede.
  5. Oluline on vaid see, et sa kirjutad! Parem paberile, kui arvutisse!
  6. Kui sinu jaoks on keeruline kuskilt pihta hakata ja tühi paber sind hirmutab, siis leia vähemalt üks käepärane sissejuhatav harjutus, mis aitab mahlad voolama saada.
    Üks minu isiklikke lemmikuid on näiteks “nimekiri 100st”. Tegemist on harjutusega mille puhul tuleb valida mingi teema, “100 asja, millest täna kirjutada” või “100 põhjust, miks mulle meeldib kohvi juua” või “100 asja mis pean ära tegema” jne.  Seejärel pane piiratud aja jooksul paberile 100 mõtet/märksõna, mis selle teemaga seoses pähe tulevad. Kusjuures totrused ja kordused on igati teretulnud- kõige olulisem on kirja saada iga järgmine mõte, mis pähe kargab. Hiljem on selle nimekirja alusel võimalik märgata teemasid ja mustreid ning käsi on samuti “lahti” kirjutatud.
  7. Kui ikka on keeruline vedama saada, siis proovi ebatavalist paberit ja/või kirjutusvahendit. Tihtipeale me ei “raatsi” paberit määrida ja jääme seetõttu kinni. Kui valida vihik või paber, millest sa eriti ei hooli, jõuad suurema tõenäosusega rahuldustundeni, mida pakub äärest ääreni täis kirjutatud klade.
  8. Ära vabanda!
    Su päevik ei hooli sellest, et sa pole ammu kirjutanud- tal on hea meel, et sa praegu kirjutada tahad!
    Pole vaja karta ebameeldivaid tundeid või mõtteid, sest päevik ei mõista sind kunagi hukka. Ta vaid kuulab vaikselt ja kannatlikult ning talletab kõik, mida tema rüppe usaldad. Ühtlasi- kui vähegi võimalik,
    ära sildista vaid seleta! Selmet öelda: “Ah, ma olen ikka täielik imbetsill, kes ei suuda midagi asjalikku korda saata!”; ütle parem: “Mul ei olnud täna tuju ja tahtmist midagi asjalikku teha. Ma arvan, et see tuleb suurest pinge langusest ja nüüd mu vaim ja keha vajavad puhkust!”
  9. Ole aus!
    Mida avatum ja ausam suudad endaga olla, seda suurem on reflektiivse praktika kasutegur  ning seda rohkem enda kohta avastad.
  10. Kirjuta-Kirjuta-Kirjuta!
    Alusta oma päeva kümmekond minutit kirjutades, et häälestuda ja oma prioriteedid paika panna. Kirjuta lõunapausil või koosolekul, mis venib nagu tatt. Kirjuta kaks märksõna või joonista mõni skeem. Vahet ei ole, mida ja kui palju- oluline on kultiveerida harjumus päeviku järele haarata siis, kui tuleb tahtmine midagi mõista ja/või tahtmine midagi üles märkida. Sel moel ei ole reflekteerimine kunagi kohustus, vaid nauding ja lisaväärtus.
  11. Dateeri iga kirjutis!
    Kuupäevad on vajalikud selleks, et sinu mõtteid oleks hiljem võimalik asjakohasesse konteksti asetada.

Erinevaid kirjutamistehnikaid ja -harjutusi võid leida lihtsa google’i otsingu kaudu. Päeviku pidamise kui teraapia vormi loojaks peetakse Dr. Ira Progoffi, kelle meetodeid tasub samuti uurida ja katsetada. Kõige olulisem on leida see, mis sinu enda jaoks kõige paremini toimib!

Julget pealehakkamist soovib Aeternumi koolitaja – konsultant Maria Johnson!