Uudised

Kuhu külvad, sealt lõikad

TSITAAT JUURESOLEVAL PILDIL ÜTLEB- “EI OLE OLULINE, KUI PALJU SUL ON RESSURSSE… KUI SA NEID KASUTADA EI OSKA, EI OLE NEID KUNAGI PIISAVALT.”

_rzNeEc2mkw5wUQ46HLA4G7_OX8Zdis4g32W8SPLYJM

Me elame maailmas, kus meid pommitatakse iga päev sõnumiga: “rohkem!”. Rohkem ilu, rohkem raha, rohkem tulemusi, rohkem tervist, trenni, aega jne. Olgu selleks sotsiaalmeedia sõnumitevoog, reklaamipausid või kuu lõpus terendavad efektiivsuskriteeriumid, on selliste sõnumite mõju meie sisekõnele enamasti ühespidine.
Püüeldes selle poole, et midagi oleks rohkem, ütleme selle sama lausega ridade vahelt endale, et see, mis meil juba olemas on, ei ole piisav. Kognitiivsete väärveendumuste (
Cognitive bias, ingl.k.) tõttu oleme paraku altimad fokuseerima negatiivsele ja puudujäägile. Kunagi oli see ehk evolutsiooniliselt kasulik. Usun, et kütt-korilane või varajane maaharija, kes on kannustatud hirmust, et tema salvedes ei ole piisavalt provianti, läheb tõenäoliselt tihedamini põllule, et oma südamerahu välja teenida. Tänapäeval ei ole meie meelerahu enam seotud evolutsioonilise edukusega ellujäämises, vaid pigem lihtsalt edukusega.

Ühiskondlikud kokkulepped on võtnud vastutuse otseses ellujäämise küsimuses ning inimene peab bioloogilise programmeeringu tõttu võistlema teistel areenidel. (Muidugi, küsimus, kas ikka peame, vajab juba omaette postitust.) See on süsteem, millest väljapääsu otsides komistame eneseabiraamatute ja -gurude otsa, kes väestavad meid oma puudujääkide ületamises ja “paremaks” saamises. Või mis veel hullem, lunastame retsepti ravimile, mille kõrvalmõjude nimekirjas on sümptomid, mis meid selle ravimi juurde esmajoones üldse viisidki. On üsna tüüpiline, et esimene “lahendus”, mis pinnale ujub, on oma olemuselt sama status quod propageeriv ja süsteemi taastootev. Stabiilsus ja jäävus on üks meie suurimaid vajadusi ning meie ühiskonda igal tasandil sisse ehitatud- seda ei ole mõtet hukka mõista, selle peab lihtsalt üle kavaldama.

SIINKOHAL JÕUAMEGI TSITAADI TEISE POOLE JUURDE: “KUI SA NEID KASUTADA EI OSKA, EI OLE NEID KUNAGI PIISAVALT!”

Tõepoolest, nii lihtne see ongi!
Õnneks on sellele positiivses psühholoogias laialt levinud põhimõttele juba sisse ehitatud nö. õnnestumist soodustav mehhanism. Kui keskendume oma elus juba olemasolevate tugevuste effektiivsemale kasutamisele ja annete paremale rakendamisele, on õnnestumine ja eduelamus palju tõenäolisem kui järjekindlalt suurima vastupanu teed rühkides. Keskendudes oma puudujääkidele, on töövõidud ja rahulolu kordades väiksemad, kuna nendeni jõudmiseks kulutame rohkem kui võidame.

Sattusin hiljuti ühes seljakotiga reisimise foorumis lugema üsna põhjapanevat matkatarkust: “ära kunagi kuluta vee ja toidu hankimisele rohkem aega ja energiat, kui sa nende tarbimisest saad.”

Miks me siis investeerime kogu oma vaimujõu ja kognitiivse energia, et parandada oma sooritust seal, kus loomu poolest oleme vähem võimekad, selmet keskenduda nendele aladele, milles iga pingutuse tasu on talendi arvelt kordades suurem?

Teadlikult oma strateegiaid ümber raamistades võib jõuda ootamatult positiivsete elamusteni! Puhtalt statistiliselt on näiteks Don Clifton, StrengthsFinderi uuringu looja, leidnud, et kui töötaja ülemus teda ignoreerib, on “looderdamise” tõenäosus 40%. Kui ülemus keskendub oma tagasisides ja arendamises töötaja puudujääkidele ja kitsaskohtadele on sama tõenäosus 22%. Mis aga kõige toredam- kui keskenduda juhtimises oma töötaja tugevustele ja annetele on antud uuringu kohaselt sama tõenäosus vaid 1% (Rath, 2007)!

Võta enda elust maksimaalselt 2h, mille käigus täida ära mõned isiksust ja tugevusi mõõtvad testid ning mõtesta nende tulemuste põhjal oma nö. default reageerimismehhanism. Usu mind, see kelk läheb nii libedalt uljaks, et üsna pea pihud high-five’idest surisevad ja põsed naeratamisest valutavad!
Kasutades sama suhtumist lisaks enesejuhtimisele ka oma meeskonnatöö korraldamisel, võib inimeste motivatsiooni ja õnnetunnet tõsta päris mitme pügala võrra. Miks mitte võtta meeskonnaga eesmärgiks teadlikult ümber mõtestada kasvõi üks protsess päevas, näiteks koosolek?

Kas kogunemist alustab inimene, kelle loomuses on teised “kohale” tuua ja nende tähelepanu fokuseerida? Kas sõlmküsimusi tutvustab inimene, kelle loomulik anne on asju väljendada nii, et need kohale jõuavad? Kas modereerib see, kes iseeneslikult oskab näha kõiki perspektiive ja seda, kus teemast mööda hakatakse sõudma? Kas kokkuvõtteid teeb inimene, kes märkab suuri süsteeme ja hoomab kõiki edasisi käike? Kas peale neid ümberkorraldusi saab sellest protsessist päeva motivatsiooni tõukav jõud?

Vastuste leidmist võid alustada näiteks siit:
https://www.gallupstrengthscenter.com/home/en-us/strengthsfinder
http://www.viacharacter.org/www/Character-Strengths-Survey

Kasutatud allikad

Rath, T. (2007). StrengthsFinder 2.0. New York, NY: Gallup Press.

Põnev mõtisklus Aeternumi uusimalt meeskonnaliikmelt, MARIA JOHNSONILT.
Meie särasilmsest koolitaja- konsultandist kuulete kindlasti veel!