Uudised

Katrin Sõlg: Kuldvõtmeks on igas keerulises olukorras küsimus: „Mida ma tegelikult soovin ja vajan?”

Katrin-portreeSelle küsimuse peaks esitama kahes suunas: mida ma vajan endalt ja mida vajan teistelt. Käesolevas kirjutises on küsimus tööotsijale ja võimalikule tööandjale. Seda lugu ajendas mind kirjutama täna kuuldud sõnum lähedaselt inimeselt, kes kaotab töö aasta lõpus. Tegemist on piirkonnaga, kus töökuulutusi hetkel avalikult tööportaalis vaid 15 pakkumist. Kuidas nüüd edasi toimida? See, kuidas asjad näivad, sõltub meie vaatenurgast. Nagu võime vaadata üht kulgevat teed selle kahest otsast – iga algus võib olla lõpp ja iga lõpp võib olla algus.

Realistlikult lähenedes: kui töökohast koondatakse, tuleb siiski edasi elada ja oma senine (pere)elu võimaluste järgi ümber korraldada. Selleks on kasulik aega ja aru võtta, mõelda selgeks oma ootused/prioriteedid ning näha adekvaatselt oma konkurentsivõimelisust tööjõuturul. Kindlasti aja mahavõtmise võimaluste puhul mängib suurt rolli inimese senine majanduslik/materiaalne kindlustatus: kui pikalt on võimalik ilma tööta toime tulla ning millist toetust osutavad pereliikmed? Kas on vaja tasuda pangalaenu eluaseme eest? Kas üldse on kedagi, kes saab sellel ajal toeks olla? Kui perel on võetud liisingud või kui peres on üks töölkäija ning ta jääb töötuks, siis on olukord loomulikult palju raskem kui peres, kus on mitu töötavat inimest. Pole mõtet oma majanduslikku olukorda teistega võrrelda, teistel on teistsugused tingimused. Tasub keskenduda sellele, kuidas ise oma olukorras kõige paremini toimida.

Vahel jäädakse liiga pikalt omaette mõtisklema ega kasutata tekkinud vaba aega enda jaoks kasulikult ära. Näiteks edasiõppimiseks või valdkonnapõhiselt ümberõppimiseks. Kaaluka sammuna on oluline luua oma tulevikuelust edasine visioon ning panna paika konkreetne tegevuskava, kuidas seda teostada. Tegelikult lahendamatuid olukordi elus ei ole, on ainult sobivamad ja vähemsobivad võimalused. Nii saabki enda jaoks vastavalt olukorrale teha parimaid valikuid. Miks räägin siin töötute nimel? Olen ise olnud ka sellel teekonnal punktist A punkti B liikumas.

Ma soovitaksin just psühholoogilises plaanis olla endale edaspidiseks toeks ja koostada töötuks jäänuna sellised „mõttenupud“ ja sammud plaanide realiseerumiseks!

• mõtle ja sõnasta selgelt endale oma soovid/ootused ning prioriteedid;
• ära „viska nurka mõtet“ minna õppima nt kursusele, kooli, täiendõppesse;
• loo oma tulevikuelust konkreetne visioon (kujutle piltidena);
• või anna oma elule hoopis uus suund, alustades oma ettevõttega, saades rahastatud läbi projekti;
• hinda enda teadmisi/oskusi võimalikult adekvaatselt tööjõuturule uuesti sisenemiseks;
• ära karda vajadusel küsida abi spetsialistidelt, kes saavad pakkuda toetust – nt Eesti Töötukassast;
• ole võimalusel kuskil organisatsioonis vabatahtlik, kust edasi võiks areneda töösuhe;
• hoia fookust tuleviku asjadel, kui kaevud olnusse „kaotad ennast ära“;
• ole aktiivne ja tegutse ning suhtle. Vahel me ei tea, kust võib tulla sobiv tööpakkumine. Ole valmis seda saama!