Uudised

Kati Tikenberg: India – lugude jutustamise maa!

slack_for_ios_upload_1024

 

Ühel üpriski kevadisel veebruarikuu päeval, kui päike juba kõrgemal taevalaotusel sillerdas, leidsin ma enda e-postkastist kirja, mis teatas, et mind on vastu võetud 18 kuud kestvasse rahvusvahelisse õpetajate arendamise programmi, kus lisaks minule on veel 700 kandideerija hulgast välja valitud 26 inimest 10 riigist. Samas kirjas oli info ka selle kohta, et esimene kohtumine toimub märtsis sellisel vastuolulisel ja üllatusi tulvil maal nagu India. Olin tohutu õnnelik ning põnevusega ootasin uut kogemust!

Just sellisel viisil räägiks üks hindu sellest, et ta võeti vastu ühte rahvusvahelisse programmi.  „India on lugude jutustamise ja kuulamise maa,“ ütles mulle üks India härra, kui ta oli mulle suvalises kaupluses kolm tassi teed pakkunud ning vähemalt sama palju lugusid jutustanud. Kuna minu jaoks oli tegu väga inspireeriva kogemusega, siis tahan ma hindude eeskujul kolmes järjestikuses blogipostituses jutustada teile kolm lugu Indiast.

  1. „Kes mulle selle eest maksab?“
  2. „Aeg tuleb ehk ajataju India moodi“
  3. „Kerjamine on meil veres ehk alandlikkuse õppetund ja usaldamine“

„Kes mulle selle eest maksab?“

Mõned nädalad enne Indiasse sõitu haaras mind tõsine kurbus, kuna mitmel järjestikusel koolitusel jäi erinevate Eesti organisatsioonide inimeste suust kõlama mõte, et kes mulle selle eest maksab, et ma arenen ning kõike õpitut enda töös rakendama hakkan. Näiteks küsis ühel teeninduskoolitusel olnud meesterahvas, kes mulle selle eest maksab, et ma kliendiga ühes tempos hakkan rääkima, kui olime seletanud, et parema kontakti huvides tuleb kuulata, kui kiiresti klient vestleb ja sellega liituda. Teise näitena ütles üks keskastmejuht arenguvestluste koolitusel, et see tegevus tuleb eraldi tasustada, sest ei tema ega töötaja hakka enda vabast ajast arenguvestlust pidama.

Ikka ja jälle taban ennast mõttelt, et kuhu me jõudnud oleme … Kus on juurpõhjus, et me ei ole nõus arenema ja paremaks saama välise tasuta?

Seda teemat teistega arutades kuulen sageli, et Eesti inimene on nii vaene ning sellepärast arvutatakse kõik rahasse. Teine mentaliteet valitseb Indias, kus nägin palju inimesi, kes tahavad paremaks saada ja areneda, ilma, et keegi neile selle eest maksaks. Siinkohal on oluline taustateadmine, et Indias teenib kõrgharidusega inglise keeles õpetav õpetaja keskmiselt 100 dollarit kuus. Teise näitena toon ma kõik need 26 inimest 10 riigist, kellega ma 4 päeva koos veetsin ning kes pühendumise ja kirega ning TÄIESTI TASUTA! Tahavad õppida ja areneda, et siis oma riigis midagi hariduse hüvanguks ära teha.

Kindlasti ei taha ma väita, et raha ei ole oluline ning Eestit ja Indiat ei saa siinkohal ka üks ühele võrrelda. Teisest küljest tundub mulle sageli, et küsimus on eelkõige meie mentaliteedis, et oleme harjunud iga oma liigutuse eest midagi saama, mis on jõudnud selleni, et nüüd tahame enne midagi saada ja alles siis võib-olla tegutseme/muutume ja areneme. Siinkohal on paslik kasutada metafoori ahju kütmisest. Külm talv, ahjuküttega kodu. Lähed ja istud ahju ette ning küsida: „Anna sooja!“ Kas ahi annab? Kahjuks mitte, selleks tuleb esmalt puid alla panna, tuli teha ning siis hakkab vaikselt ahi sooja andma. Kahjuks töötades organisatsioonis või elades igapäevast pereelu, kipume seda metafoori unustama – esitame nõudmisi, mõistmata, et enne tuleb midagi teha, muutuda või areneda.

Minu hüpotees on, et sellise mentaliteedi juurpõhjus on meie hariduses, mis võtab meilt võimaluse enda tegevust mõtestada ning esitada iseendale MIKS-küsimusi. Igal lapsel on „miljon MIKS-i“ iga – enda tegevuse mõtestamine on meile loomuomane. Vahel juba kodus, aga sageli koolis, lõpetatakse MIKS-küsimuste esitamine. Ma usun, et kõik mäletavad olukordi, kus õpetaja MIKS-küsimuse peale vastas: „Ära päri“; „Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata“; „Sellepärast, et nii on või mina ütlen nii …“ … Kõigi nende lausete tulemusena loobume enda tegevuse mõtestamisest, mis omakorda toob kaasa selle, et teeme tegevusi, mis ei ole meie jaoks tähenduslikud ja olulised ning teisendame kõik enda tegevused enda jaoks olulisse väärtusesse – rahasse. Sageli unustame isegi selle, et raha on vaid vahend, mitte eesmärk omaette!

Minu  soovitus on endale aeg ajalt esitada MIKS – küsimust. Miks ma töötan seal, kus ma töötan? Miks ma elan selle inimesega, kellega ma elan? Miks ma teen seda, mida ma teen? Nendele küsimustele vastust otsides ja leides tunneme taas suuremat motiveeritust, sest oleme enda tegevust mõtestanud. Ja kui me vahel sellele küsimusele vastust ei leia, siis see on samuti hea … see võimaldab meil areneda ja muutuda ilma, et keegi meile selle eest maksma peaks.