Uudised

Kati Tikenberg: Aeg tuleb ehk ajataju India moodi!

MTF_2068

Kaks nädalat tagasi alustasin enda järjejutuga India inspireerivatest kogemustest, siis kirjutasin teemal „Kes mulle selle eest maksab?!“ (Lugemiseks kliki siia!). Sellel korral tahan ma kirjutada teisest huvitavast fenomenist, mis mind üllatas ning millele me enda keskkonnas enam võiksime mõelda – aeg.

Minu üllatus sai alguse keset ööd, maandudes Delhi lennujaama. Pean tunnistama, et esimest korda külastasin riiki, kus kohalik aeg võrreldes Eesti ajaga erines 3,5 tundi. Senini oli minu kogemus piirdunud täistundides ajalise erinevusega. Internetis surfates ja googeldades sai siiski üsna ruttu selgeks, et olen endiselt samal planeedil ja ajaarvamises J

Jõudsin Pune lennujaama varastel hommikutundidel. Minu käekell, mille olin õigeks seadnud lennuki kella järgi, näitas 04.30, kui ma taksosse istusin. Mu pilk peatus takso kellal, mis samal ajal näitas 04.50. Kui ma taksojuhi käest küsisin, mis õige kell on, läks ta alustuseks segadusse, kuid esmasest arusaamatusest toibudes viipas enda kellale. Hotelli jõudes oli mu esimene küsimus retseptsioonitöötajale läänemaailmast tulevana planeerimishulluna igati loogiline – küsisin, mis on ÕIGE kell. Selle peale vastas sõbralik ja armas tütarlaps naeratades 04.35. See aeg erines minu kellast 15 minutit ning taksojuhi kellast koguni 35 minutit?! Tuppa jõudes ei üllatanud mind enam hoopis teistsugused numbrid minu toakellal.

Üsna pea oli mulle selge, et meile omane ajataju ning täpne kellaaeg ei ole siin üldse olulised ning tulles Indiasse, on mõistlik mõneks ajaks unustada meile omane planeerimine. Näitena otsustasin teisel hommikul võtta hotellis tunnise massaaži. Olin selleks ajaks juba ära õppinud, et enne õhtusööki tuleb tunni asemel siiski varuda massaažiks kaks tundi. Peab tunnistama, et jäin siiski õhtusöögile hiljaks J Lisaks sellele ei alanud meie kella seitsmeks planeeritud õhtusöögid ühelgi õhtul enne kella üheksat.

Planeerimise ja pidevas tulevikus elamise asemel naudivad kohalikud hetke ning kulgevad. Isegi nende lingvistilises väljas on „aja minemise“ asemel mõiste „aeg tuleb“. Aega on pidevalt ning see saab üksnes tulla. Seda kõike kõrvalt jälgides tundus mulle, et inimesed kogevad vähem stressi ning oskavad enam nautida. Meie kultuuriruumis jookseme pidevalt oma mõtetes mööda ajaliini ehk rändame ajas nii minevikku kui ka tulevikku, see „kablutamine“ väsitab nii meie vaimu kui ka keha. Tulemuseks on stress, läbipõlemine ja psühhosomaatilised hädad. (Kas te teate, et Eestis on üle 600 apteegi?!) Muidugi ei tähenda see seda, et meie kultuuris ei peaks me planeerima. Siinkohal on oluline vahet teha planeerimise ja muretsemise vahel. Planeerimise korral ma saan siin ja praegu midagi ära teha/ette valmistada, et tulevikus oleks parem. Muretsemine on see, kui ma mõtlen negatiivseid mõtteid tuleviku kohta, aga hetkel midagi selle paremaks muutmiseks teha ei saa või ei tee.

Indias olles andsin endale lubaduse, et edaspidi hakkan enam hetke nautima ning õpin olema siin ja praegu, sest hetkes on reeglina kõik hästi ja hetkes toimub kõik … Seda mõtet mõeldes tabasin ennast aga taas tulevikus …