Uudised

Karneliia Caramella Press: Olen teel…

13334796_10209511359726092_499843521_oPaar nädalat tagasi, olles taas Tartu-Tallinn maanteel, avastasin end mõttelt – kui palju ma oma töö iseloomu tõttu veedan aega maanteel. Ainuüksi viimasel paaril aastal on nii läbitud peaaegu 75 000 kilomeetrit.  Olen koolitaja tööga tegelenud viimased 20 aastat ja pisut pealegi. Mis tähendab, et olen pidevalt teel. Suurema osa ajast  olen ise roolis. Jah, saaks ju nii mõndagi kohta minna ka bussi või rongiga, aga mulle meeldib ise juhtida. Ise valida, millal, kus ja kas teen pausi. Nimetan seda vabaduseks juhtida paremini end ajas ning sõltumatuseks. Ja see meeldib mulle!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Sellel samal nädalal, kui mõtlesin teel olles läbisõidetud kilomeetritele, juhtus minuga erinevais paigus päris mitmeid õnnelikke, kuid samas ohtlikke liiklusolukordi. Kodutänaval sõitis üks proua majade vahelt välja tulles ja parempööret sooritades mulle (olin peateel) auto nina ette ilma, et oleks kordagi vasakule vaadanud. Päev hiljem „libistas“ end puhta punase tule alt läbi teine auto – soliidses eas meesterahvas roolis. Õnneks sain taas tänu kiirele reageerimisele pidama. Ma muidugi ei väljenda siin kõiki neid sõnu, mis üle huulte seejärel lipsasid. Ühel hommikul Tallinnast Pärnu sõites möödusin minu ees olevast kaubaautost, millele järgnes minu järel sõitnud teine kaubaauto. Möödasõitu sooritada oli tal raske – ju käis teel pisut võimuvõitlust ka. Igatahes peeglist nägin veel pikalt nende kõrvuti sõitu, kuni …. tuli vastu auto, kes oli sunnitud peaaegu  teepervel sõitma. Ainult mõnikümmend minutit hiljem sõidavad mulle vastu kaubaauto, mille kõrval üritab möödasõitu sooritada buss ….. Ma jään peaaegu seisma tee äärde …

Minu mõte ei ole mitte kedagi noomida, sest tunnistan ausalt – ma pole patust prii, absoluutselt mitte. Alles hiljuti avastasin möödasõitu tehes ootamatult vastutuleva auto vilgutavad tuled. Õhtupäikesega ma lihtsalt  ei näinud teda. Mind päästsid vaid kahe sekundiga tehtud kiired otsused ja õnn!

Ma isegi ei otsi oma kirjutisega vastuseid küsimusele, mis toimub. Tean, et õppisin oma hooletusest – teel tuleb olla tähelepanelikum, sest tahan sõita koju, kus ootab mind minu pere!

Ainus, mida ma Sinult südamest palun – palun sõida ettevaatlikult ka SINA!!