Uudised

Karneliia Caramella Press: Kas lahkumine on põgenemine või julgustükk?

Neid mõtteid kirja pannes mängis mul taustaks muusika. Ja mõtted lendasid lauseteks ….

Iga inimene kogeb elus palju erinevaid olukordi, kus ta otsustab lahkuda. Lahkuda sellest vaidlusest, sellest tundest, olukorrast, suhtest, situatsioonist, seltskonnast, perekonnast jne. Mis see siis on – on see põgenemine selle asemel, et lahendada või hoopiski julgustükk astudes välja, uude olukorda? Kas me kõrvalseisjatena oskame kunagi tõeselt vastata sellele küsimusele või teiste otsuseid pealt vaadates lahmime enda kogemustele toetudes hinnanguid? Ta on põgeneja, tema aga uute väljakutsete vastuvõtja!

IMG_1117Mulle meenuvad paljud sündmused minu enda elust, kus olen lahkunud ja nüüd tagantjärele on hea nendest õppida. Kas ma olen elus rohkem kordi põgenenud keeruliste olukordade lahendamise eest või olen hoopiski võtnud riski ja läinud oma teed võttes vastu uusi väljakutseid? Olen end siiani palju kritiseerinud, et miks ma nii kergekäeliselt põgenema kipun! Ja just nüüd, pannes enda mõtted kirja leian, et olen toiminud just minule omase egoistliku viisil lähtunud alati siiski ISEENDAST! Mida vajan tegelikult mina!  Kas ma tahan rohkem vaeva näha ja otsida lahendusi või olen leidnud, et minu jaoks on õigem minna. Minna ja luua midagi uut, tõsta enda ette uued eesmärgid, õppida midagi selle käigus juurde ja anda ühiskonnale järgmine samm endast.  Jah, see võib tunduda põgenemisena, kuid ma ei hooli enam niivõrd, mida arvavad teised. Kui ma tahan „minna“, siis ma ka lähen. Ja sõltumata siinkohal lahkumise kohast või  suhteliigist – paarisuhtest, sugulussuhtest, sõbrasuhtest, riigist, töölt, meeskonnast …

Vahel tunnen, et olen püsimatu ja totaalselt väsinud, väsinud hetkest, kus elan. See ei ole seotud kellegi teisega, lihtsalt  … ma väsin! Terapeudina võin leida siinkohal endale mitu head „diagnoosi“.  Ma võin mingi aeg seda väsimust „lahendada“ kohapealsete muudatustega, kuid  tean –  ma väsin siiski … varsti  … uuesti. See on see hetk, kus tunnen, et ei suuda olla lihtsalt lojaalne ja pean hoopiski millestki lahti laskma, edasi liikuma.  „Lahti laskmine“ on minu jaoks paras julgustükk astuda mugavustsoonist välja.  Ehk leidsin, et  hetkel ei suuda/jaksa enamat sellisel viisil ja on aeg proovida teisiti. Võib-olla ei säranud enam minu silm piisava leegiga ja kireta ei ole mõtet tegutseda. Või olen ma hoopiski ahne ja mulle jäi sellest kõigest veel väheks!!

Täpselt 7 aastat tagasi kurjustasid paljud meiega, et oleme hullud – tulime välja oma mugavustsoonist töövõtjatena ja ehitasime kolmekesi üles oma koolitusfirma. Tänaseks päevaks on see parim täiskasvanutele arengut võimaldav kollektiiv Eestis!!  Selle ebanormaalselt suure töö kõrvalt jätkus mul veel jõudu ja tahtmist õppida terapeudiks. Ja täna olen ma taas  hetkes, kus olen otsustanud võtta ette järgmine julgustükk ning liikuda edasi. Ei mingit põgenemist, vaid edasi!

Mul on olnud õnn luua seda elu vapustavate inimestega, seda nii minevikus, olevikus, kui ka tulevkus. Armastan oma julgustükke!

Ikka Teie Caramella