Uudised

Ise olemise kunst – pilguheit maskide taha

Mul on olnud au kohtuda sel suvel mitmete siiraste ja ehedate inimestega.
Iga kohtumine paneb mind taas mõtlema sellele, kui sageli me iga päev oma maskidega ringi jalutame. Mulle meeldib neid nimetada kohtumisteks päris inimestega. :)

Iga inimene sünnib siia maailma siira, eheda ja parimas mõttes lihtsa isiksusena.  Ühel hetkel hakkame endale peale kasvatama kaitsekihte ja maske, mis lõpuks on moondandud meie tõelise mina ja hapra hinge. Läbi maskide oleme õppinud varjama oma tõelisi tahtmisi ja tundeid.  See justkui aitab meil väljuda erinevatest situatsioonidest ilma tõsiste haavadeta.

Kõige kurvem on see, et me kaotame selle näitemängu taustal iseenda täielikult.
Hirm justkui halvab meid ning unustame mõista, mida me siis tegelikult ikkagi kardame ja kas sellel on mõtet või see lihtsalt varjutab meid praegu. Meil on alati võimalus olla ükskõiksed, külmad, ebaviisakad. Me võime lihtsalt vaikida.
Või lihtsalt rääkida, olla avatud, haavatavad ning julgeda haiget saada. Viimane on see, mis teeb igast inimesest just selle, kes ta tegelikult on ning see muudabki ta nii eriliseks ja unikaalseks.

Hiljuti ütles üks inimene mulle: “Vaata, ma luban endal haiget saada. Ma saan haiget, tunnen mõnda aega seda tunnet ning lähen edasi.” See üks lause pani mind väga sügavalt mõtlema, kui tihti me tegelikult astume erinevatesse situatsioonidesse olles valmis sellest lahkuma ka haavatuna?

Ma tohutult imetlen teda ja kõiki teisi inimesi, kes julgevad käia ringi maskideta. Nad julgevad olla rõõmsad, naerda südamest, kurbusest nutta, anda teada, mida nad tahavad ja tunnevad. Astudes olukordadesse maskideta, siis elu lihtsalt juhtub ja on.
Selle suurim takistus on hirm. Hirm haavata saamise ees, hirm läbikukkumise ees, ebamäärasuse ees, hirm ootuste mitte täitumise ees jne. Hirmu endaga kaasas kandes elimineerib see võimaluse kasvada ja edasi liikuda.
Hirmuta elada suutval inimesel on aga olemas kõik, mis elu talle pakkuda suudab. Paljud olukorrad, mõtted ja suhted muutuvad oluliselt lihtsamaks ning nauditavamaks, kui suudame jätta oma hirmu kõrvale ning olla need siirad, avatud, ehedad tegelased, kellena me siia maailma sündisime ja lasta elul juhtuda.

Mulle tundub, et tihti me usume, et mida võimekam maskide kandja ja parem näitleja ma olen, seda tugevamaks see mu teeb.
Tõeliselt tugev inimene on see, kes julgeb olla haavatav. Hirm läbikukkumise ja haavata saamise ees võib olla tohutu, aga mulle meeldib mõte, et siiras iseendaks olemises ei saa ükski inimene läbi kukkuda!

Kreeta Arusaar, Aeternum koolitaja ja konsultalt